Priiskamisest ja lahendustest
Toiduraiskamisest ja ühekordsete pakendite negatiivsest keskkonnamõjust räägitakse palju ja sellest võikski rääkima jääda. Vähemalt nii kaua, kuni enamik arukaid inimesi oma tarbmisviise muudab - ehk siis võivad tekkida positiivsed muutused? Toidu ja pakenditega priiskamine on nii imeline näide sellest, kuidas meie majandussüsteem ei tööta meie ega keskkonna hüvanguks. Puhtalt sellepärast, et elatakse looduse arvelt, mitte sellega arvestades. Lisaks tehakse lõppkokkuvõttes ise endale sellega liiga või siis vähemalt tulevastele põlvkondadele. Väikeste muljumisnähtudega toit visatakse koos pakendiga sorteerimata prügikasti, korralikke toiduaineid puudust kannatavate peredega jagamata, kuna nõudlus on ju siis suurem!? Nii paraku meie suured poed toimivad...
Väga paljud inimesed, eelkõige eestlased (!), kes on Bioneeri sõnul ühed Euroopa Liidu kõige suuremad toiduraiskajad, ei mõtle piisavalt oma tegude tagajärgi läbi. "Euroopa Liidus läheb igal aastal keskmiselt 88 miljonit tonni toitu raisku, ligikaudu 173 kilogrammi iga inimese kohta." See tundub uskumatu, ütleme me, teadmata, et me seda ise põhjustamegi. Olles seotud tarbimisteadlike inimestega nii Tartus kui Lõuna-Eesti hajapiirkonnas, on toidu päästmine supermarketite taga prügikastides olnud meie eluviisi üks osa.
Mõned aastad tagasi saime enamus oma toidust just Maxima ja Rimi prügikastidest, mis oli muide vägagi söögikõlbulik - küpsetest banaanidest, paprikatest, avokaadodest, mangodest, ananassidest kuni juurikate, jogurtite ja teraviljatoodeteni välja. Lõpuks hakkas aga selline teguviis väsitama, kuna enamus aega läks pakendite kogumisele, selle puhastamisele, toidu sorteerimisele ja suurtes kogustes toidu sissetegemisele, kuna SEDA OLI LIHTSALT LIIGA PALJU. Selleks peaks olema eraldi töökoht, kuna selline päästjatöö võtab meeletult energiat.
Õnneks Tartus on toidujagamispunktid juba üpris populaarsed ja kogukond selle ümber kasvab. Meie toitsime maal kanu salatite ja muude hõrgutistega, oli hea tunne, et ei lasknud toidul raisku minna. Kuid lõpuks tõdesime, et me ei soovi toituda vaid sellest pestitsiide täis toidust, mille tagajärjed võivad tervises avalduda alles aastakümneid hiljem. Mingil hetkel lõpetasime selle "töö" ja hakkasime ise rohkem omale toitu kasvatama ning kohalikke talupidajaid toetama. Samas, probleemist ju lahti ei saanud, ega saagi, enne kui midagi seadusandluses muutub.
Prügikastitoiduni jõudsime tagasi hiljuti, kui Anna Hints oma dokumentaalfilmis "Homme saabub paradiis" (saab järgi vaadata SIIN) selle kurva tõsiasja taas avalikkuse ette tõi. Samas on Annat kutsutud juba mitmesse raadiosaatesse rääkima ning lõpuks moodustati tänu tema dokumentaalile põllumajandus- ja toiduameti (PTA) eestvedamisel aruteluring, leidmaks tasakaalu toiduohutuse, poodide äravisatava toidu ja vabatahtlike toidupäästjate tegevuse vahel! Justkui Oscari võit nagu Anna ütles. Artikkel selle kohta asub siin.
Vahel on lihtsalt kahju toidust, mis puhtalt kuupäeva tõttu ära visatakse ja kui see meieni ühel või teisel moel jõuab, kasutame selle loomulikult ära. Kokkame endale pealtnäha rikkaliku õhtusöögi prügikastitoidust, mille väärtus on aga üsna madal võrreldes mahedalt kasvatatud toiduga. Samas pole vahet, kas oled selle supermarketist ostnud või selle poe tagant toonud - toit on iseenesest väga heas konditsioonis! Pakendid on tüütud, kuna neid enamasti ei saa uuesti kasutada - nad on niivõrd halva kvaliteediga. Täielik rämpsumajandus. Selline nägi välja saak, mis meieni hiljuti jõudis:
Toiduraiskamise probleem ei muutu enne, kui iga tark inimene teadvustab endale, et tasub:
Mina käin vahel siiski supermarketites kui tõesti seda vaja on, kus valin vaid tooted, mis pole pakendatud ühekordsetesse pakenditesse - neid võiks iga hinna eest vältida. Suurest kogusest prügist lahtisaamiseks läheb palju energiakulu kuskil põletusjaamades või satuvad need loodusesse, meie vetesse ja loomade-lindude soolestikku ... Ei ole võimalik midagi ÄRA visata! Paraku on need pakendid juba toodetud ja ära pole neid võluda võimalik. Kuid oma meelsusega saame ehk natuke maailma muuta...
Olgem teadlikumad tarbijad ja jagame oma kogemusi üksteisega rohkem, kuna siis võib kogu olukord paremuse poole liikuda, kui enamik meist sellele tähelepanu pöörab! Olgem valvsad!
... ja head isu Justin, kes sai lõpuks süüa "värsket" toitu, mida Eestis kohaliku mahetoiduna veebruari lõpus veel saada pole! :)
Mõned aastad tagasi saime enamus oma toidust just Maxima ja Rimi prügikastidest, mis oli muide vägagi söögikõlbulik - küpsetest banaanidest, paprikatest, avokaadodest, mangodest, ananassidest kuni juurikate, jogurtite ja teraviljatoodeteni välja. Lõpuks hakkas aga selline teguviis väsitama, kuna enamus aega läks pakendite kogumisele, selle puhastamisele, toidu sorteerimisele ja suurtes kogustes toidu sissetegemisele, kuna SEDA OLI LIHTSALT LIIGA PALJU. Selleks peaks olema eraldi töökoht, kuna selline päästjatöö võtab meeletult energiat.
Õnneks Tartus on toidujagamispunktid juba üpris populaarsed ja kogukond selle ümber kasvab. Meie toitsime maal kanu salatite ja muude hõrgutistega, oli hea tunne, et ei lasknud toidul raisku minna. Kuid lõpuks tõdesime, et me ei soovi toituda vaid sellest pestitsiide täis toidust, mille tagajärjed võivad tervises avalduda alles aastakümneid hiljem. Mingil hetkel lõpetasime selle "töö" ja hakkasime ise rohkem omale toitu kasvatama ning kohalikke talupidajaid toetama. Samas, probleemist ju lahti ei saanud, ega saagi, enne kui midagi seadusandluses muutub.
Prügikastitoiduni jõudsime tagasi hiljuti, kui Anna Hints oma dokumentaalfilmis "Homme saabub paradiis" (saab järgi vaadata SIIN) selle kurva tõsiasja taas avalikkuse ette tõi. Samas on Annat kutsutud juba mitmesse raadiosaatesse rääkima ning lõpuks moodustati tänu tema dokumentaalile põllumajandus- ja toiduameti (PTA) eestvedamisel aruteluring, leidmaks tasakaalu toiduohutuse, poodide äravisatava toidu ja vabatahtlike toidupäästjate tegevuse vahel! Justkui Oscari võit nagu Anna ütles. Artikkel selle kohta asub siin.
Vahel on lihtsalt kahju toidust, mis puhtalt kuupäeva tõttu ära visatakse ja kui see meieni ühel või teisel moel jõuab, kasutame selle loomulikult ära. Kokkame endale pealtnäha rikkaliku õhtusöögi prügikastitoidust, mille väärtus on aga üsna madal võrreldes mahedalt kasvatatud toiduga. Samas pole vahet, kas oled selle supermarketist ostnud või selle poe tagant toonud - toit on iseenesest väga heas konditsioonis! Pakendid on tüütud, kuna neid enamasti ei saa uuesti kasutada - nad on niivõrd halva kvaliteediga. Täielik rämpsumajandus. Selline nägi välja saak, mis meieni hiljuti jõudis:
Toiduraiskamise probleem ei muutu enne, kui iga tark inimene teadvustab endale, et tasub:
- toetada mahetalunikke, ühendudes kohalike Otse Tootjalt Tarbijale võrgustikega
- kasvatada toitu ise aias, verandal, kogukonnaaias või paludes seda teha neil, kellele see meeldib ja kasvataks seetõttu rohkem
- luua mahetoiduvõrgustikke kogukondades - a la mina kasvatan küüslauku, sina porgandit
- süüa üldiselt rohkem kodumaist mahetoitu igasuguste väljamaiste toiduainete asemel
- osta muud toiduained mahetoidu ja pakendivabadest poodidest
- arutada toidu raiskamise teemat oma lähedastega, sest kui kõik räägiksid, siis terve Eesti teaks
- käia toitu päästmas! :)
Mina käin vahel siiski supermarketites kui tõesti seda vaja on, kus valin vaid tooted, mis pole pakendatud ühekordsetesse pakenditesse - neid võiks iga hinna eest vältida. Suurest kogusest prügist lahtisaamiseks läheb palju energiakulu kuskil põletusjaamades või satuvad need loodusesse, meie vetesse ja loomade-lindude soolestikku ... Ei ole võimalik midagi ÄRA visata! Paraku on need pakendid juba toodetud ja ära pole neid võluda võimalik. Kuid oma meelsusega saame ehk natuke maailma muuta...
Olgem teadlikumad tarbijad ja jagame oma kogemusi üksteisega rohkem, kuna siis võib kogu olukord paremuse poole liikuda, kui enamik meist sellele tähelepanu pöörab! Olgem valvsad!
... ja head isu Justin, kes sai lõpuks süüa "värsket" toitu, mida Eestis kohaliku mahetoiduna veebruari lõpus veel saada pole! :)