Tänapäeva inimene on mugavustega nii ära harjunud, et ei teagi, mis tunne on elada kasinalt - ütleks, et väga tervendav! Eks mugavusi saab omale aja jooksul ka luua, kuid seda ei peaks tegema keskkonna arvelt - see on ka meie põhimõte siin talus, et mõelda alati läbi, kust ja kuidas jõuab teatud mugavus meieni? Kas selle mugavuse tootmiseks võiks olla alternatiiv? Kas elektri tarbimine oma mugavuste nautimiseks võiks väheneda? Kust elekter tuleb? Kust toit tuleb? Kust jõuab meieni küttepuu, mille pliidi alla paneme? Loomulikult pole mõistlik ekstreemustesse langeda, kuid võiksime rohkem mõelda sellele, mille arvelt me oma tahtmisi rahuldame. Loodusega kooskõlas elamine tähendab seda, et me arvestame temaga. Me püüame tarbida võimalikult vähe seda, mis kahjustab looduskeskkonda nagu näiteks liigne elektri, kütuse, plastiku, välismaise toidu ja uute asjade tootmine ja selle transport. Valime teadlikult kohaliku ja looduslähedasema ehitusmaterjali. Meie ise siin tarbime ka elektrit, tehnikat, toiduaineid, mis tulevad kaugelt, kuid katsume töötada selle nimel, et jõuda isereguleeruvate süsteemideni, et meie ökoloogiline jalajälg oleks aina väiksem.

Meil on nüüdseks olemas oma kristallselge veega salvkaev (tänu Hajaasustuse programmile!), mõnus taaskasutatud malmahi, mis kütab toa alati soojaks, ilus renoveeritud lagi ja puhtad kaunid palkseinad, kuhu ei tahagi midagi riputada, vaid mida võiks aina imetleda! Lisaks on meil nüüd stiilne tubane retrostiilis lihtne ja turvaline (!) elektrisüsteem NING pampararaa - valguskaabliga internet töö tegemiseks! Mis ei tähenda muidugi seda, et siia saabudes saab kohe internetti sukelduda, vastupidi - juhtmeta internetilevi pole meie krundil siiani, niiet nutitelefonid peaks suisa koju jätma (või siis kohalejõudes välja lülitama)! Siin pole telefoniga midagi teha, pigem tunneme rõõmu kaunist ümbritsevast loodusest, Piusa jõe veevulinast, lumistest metsateedest ja toredatest inimestest. Just viimased on selle Võrumaa nurgakese kõige suurem väärtus, mille olemasolust aasta aega tagasi küll unistada ei osanud! Meil on tekkinud niivõrd vahva kogukond, kellega koos saab kõike teha - laulda, tantsida, õmmelda, süüa, saunatada, loodust kaitsta, matkata, õppida ning mõtteid, nõu, toitu, abi jagada! Ja mis kõige tähtsam - maaelu ELUS hoida! Võib öelda, et meie külade kogukonna eided on kõige vingemad pärimuskultuuri ning kohalike seemnete väärtustajad ja säilitajad :) Ma arvan, et maal elamine on kindlasti palju lihtsam kui on olemas kohalik toetus ja ühised projektid, mis võivad töö ise maale kohale tuua. Tundub, et järjest põnevamaks siin läheb!

Lisaks veel, mis mulle siin Võrumaal nii meeldib, on see, et bussiga "Aigu om!" linna sõites, saab alati bussijuhtidega jutu peale ja ei olda nii ametlikud nagu suuremate linnade ümbruses. Samas ka lihtsalt kohalikega tuttavaks saades, on mitmeid kordi välja tulnud, et meil on ühised väärtused ja meil on üksteisele midagi pakkuda. Näiteks Jõulude esimesel pühal metsamatka tehes käisime naabrite juures häid pühi soovimas ning jutu sees tuli välja, et üks kohalik lumelükkaja on siin varemgi kohalikke hädast välja aitanud ning küsisin telefoninumbri. Kunagi vallas tööl olnud traktorimees tuleb siis pärast suurt lumesadu kohale ja lükkab terve meie pika sissesõidutee puhtaks! Pakun kütuseraha. Päev pärast aastavahetuse hommikut koputab sama onu uksele, annab raha tagasi ja ütleb, et "vald võttis mind tööle, nüüd hakkangi teil lund lükkama!" Mitte, et mul oleks rahast kahju olnud, kui ta seda poleks tagastanud, aga tore oli näha, et kohalikud inimesed muutuvad kohe headeks tuttavateks, isegi kui vaid pool tunnikest on niisama juttu aetud. Lisaks saime veel kaubale mitmete muude asjadega, mis neil talus üle oli jäänud. Alati, kui miskit vaja läheb, tuleb kuidagi info vajajani kohale. Täpselt nagu "naised saunas rääkisid" jutud, mille edulood on lausa uskumatud! Nagu öeldakse: jagamine on hoolimine. Või siis eestimaine pisut küüniline vanasõna: "sõpra tunned hädas!" :)